| Summary: | Eesti uus haridusstrateegia rõhutab muutunud õpikäsituse raames vajadust toetada õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut, tuues samas kitsaskohana välja, et õppijate erivajadusi, sh eri tüüpi andekust, ei märgata ega väärtustata. Samuti on PISA uuringutes Eesti probleemina nimetatud vähest tööd andekatega. Siinse uurimuse eesmärk on kirjeldada, milliste keeleliste valikutega konstrueerivad hariduslikke erivajadusi, eriti andekust, haridusvaldkonna sidusrühmad. Fookusgrupi intervjuudega kogutud materjali analüüsist kriitilise diskursuseanalüüsi meetodil selgub, et hariduslikke erivajadusi seostatakse eelkõige eri- ja erakoolidega, mitte muutunud õpikäsitusega ehk individuaalse lähenemisega õppijale. Andekust nähakse pigem kaasasündinud isikuomadusena kui arengulise protsessina. Andekad paigutatakse sotsiaalse hierarhia tippu (geeniused) või kõige madalamale positsioonile (nohikud, tõrjutud). Neid käsitletakse teistest õppijatest eraldatud rühmana, kelle jaoks pole ressursse, kes saadetakse olümpiaadile, klassiruumist välja.
Summary
|
|---|